veits infot

Tööl on päris huvitav viimasel aja. käisime mingis farmis pirne korjamas mis on manjimupist 25 km kaugusel, ja pärast seda mingis teises farmis õunade viimast korjet sooritamas, mis on suhteliselt ligidal. vähemalt on põnev. enne seda muidugi olime ühes teises farmis mis on meie tavalise Starkie farmi kõrval, nimega Valley View, kus Enelin sai tunda konnade terrorismi kõrgemat taset. seal oli ka ebatavaliselt suur ämblike kogukond ja ma isegi nägin kõrvalt kuidas üks suur ämblik mingit herilast kookonisse keerutas. et ta hiljem mahladest tühjaks imeda.

aga mõni päev hiljem sai enelin juba konnadega sõbraks ja võttis ühe väikese konnapoja omale sõrme otsa ja lasi tal seal istuda ja roomata niisama tühja.

käisime ükspäev Pembertonis ja Fonty's Pool-is. see viimane oli suht jura, aga Pembertoni lähedal on Big Brook Dam, kus on hea ujuda. Pemberton on 700 elanikuga väike koht.

ja tööjuurest lasti pooled inimesed lahti kuna pole tööd anda, aga meid mitte. eelistatakse oma transpordiga inimesi. ja kes ei ole aeglased ning ebakvaliteetse töö tegijad.

saime tuttavaks ühe prantslasega, Adrian, kes tuli meile eile, jõime veits õlle ja ajasime juttu. pärast läksime laadale, kus enelin ostis suhkruvatti ja karjus kõvasti ja mitu korda atraktsioonimehele "STOP", kui me otsustasime ühte Gravitroni nimelist keerutajat proovida. ei viitsinud ilutulestikku ära oodata ja läksime koju magama. ärkasime üles paugutamise peale mis kestis 12 minutit ja minu umbkaudsel hinnangul oli selle komejandi korraldamisele kulunud umbes samasuur kui kõikide eesti linnade eelarve kokku panna.

täna otsustasime midagi huvitavamat teha ning panime autol paagi bensu täis. kõik.

ei tegelt. panime paagi täis ja sõitsime 130km Bunbury'sse kinno. vaatasime filmi Projekt X kus tüüp korraldab kodus peo ja reklaamib seda igalpool ja kohale tuleb 2000 inimest ning lõpuks nad põletavad maja maha ja sõidavad isa 100 000 dollarise auto basseini.

ostsime ka uue GPSi. 129 maksis, saime 100 alla kuna mingi ale oli. muidu oli 229.

pärast seda läksime K-marti ja enelin ostis omale 2 uut kleiti 20 dollari eest ja ma ühe 5 dollarilise särgi. pluss ostsime suurepärase ning kuningliku võileivagrilli, et saaks võileibu grillida nagu suurepärane kuningas. see maksis 9 dollart. K mart on nagu odavaim pood üldse kust asju osta. lisaks sõime subways ja sõitsime koju.

teepeal hakkas hämaraks minema aga õnneks jäid kõik kängurud ellu ning saime koju napilt enne pimedat.

klaas on ka väga sitane. peseme homme auto ära. farmitööga on see suhteliselt kasutu, aga vähemalt korra on auto ilus.

Salmon Beach ja uus auto

Laupäeval oli tööpäev nagu ikka. mingi 11 paiku hakkas enelinil kõrvapõletik ja võtsin raini auto ning viisin ta koju. Tegin ise rida edasi nii et kõrvaklappides mürtsus Netsky. väga hea oli. kuigi eneliniga on parem. Hiljem läksime Coles-isse toitu ostma ja kui sealt poekottidega väljusin, jalutasid minust mööda 2 inimest, mees ja naine ja kohe ma vaatasin et.. kuraaat.. ei ole nagu kohalikud. nagu eestlased hoopis. ja tuligi välja, et nad on Tom ja Jaana, kes meile pididki külla tulema. siis pärast seda tegime liha ja piffe grilli peal, mille me Jeffi käest laenasime. jõime õlut ja sõime ja rääkisime niisama juttu. väike eesti pidu keset kõrbe väikeses Manjimupi linnas. Hommikul sõitsime mingi sada ja midagi kilomeetrit kahe autoga Salmon Beachi, see on umbes selline paradiisirand. nagu filmis enamvähem, aga mitte nagu selline palmiga. nagu surfirand. tee peal nägime ka mida tuli oli vahepeal toimetanud. järgnevalt fotolt pole näha paljusid asju aga mingi kuuldavasti 25 tuhat hektarit oli ära põlenud. kuigi puud seisavad veel on altpoolt kõik kõrbenud:

Hiljem jõudsime siiski randa. siin on nüüd fotod rannas veedetud ajast. vesi oli tavapäraselt ookeanile soolane, lained ootuspäraselt suured ning goprol sai mitte-ootuspäraselt enne parimaid hetki patakas tühjaks. aga mis sest.

Käisime ka mingi kalju peal vaateplatvormil, nagu ühel eelnevatest kujutistest seda demonstreeritud on. pärast seda sõitsime tagasi manjimupi poole. 

JA NAGU RABARBERIVARREGA SAIME LAGIPÄHE, kui reaalselt 300m enne kodu Raini autol sidur krõpsti kildudeks lendas nagu mingi habras liivataignast kukkel (täpselt ei tea veel mis viga on) ja auto enam ei liikunud. meie läksime Jaana ja Tomi auto peale ja hakkasime kodupoole minema.

JA NAGU PARIM-ENNE-MÖÖDAS STRUUDLIGA VASTU LÕGEMEID saime me uuesti, kuna kellegil ei olnud koduvõtit ja tuli välja et oleme ennast välja lukustanud ning mõlemad korterivõtmed on sees. õnnneks (sel hetkel) oli mariel eelnevalt jätnud lahti nende magamistoa akna ning mul polnud muud muret kui silgata läbi sada ämblike ja madude, kes mind pudipõll ees seal imelikus akna alla kodu teinud põõsas ees ootasid, ning tõsta eest ära putukavõrk ning tuppa ronida. ja just nii ma tegingi.

no enam ilmselt millegiga vastu hambaid ei saaand...

AGA NAGU REBASETOPISEGA MÖÖDA NÄPPE kui tuli meelde, et pidime ju täna minema meile (mulle ja enelinile) autot otsima. et me ka saaks suurteks iseseisvateks inimesteks ning saaks juba täitsa oma jõudude abiga poes juustu järgi käia.

tundub et see oli üsna ebaõnnerohke õhtupoolik. kuigi eelnev paar tundi oli nagu oleks püherdanud vatitupsukestes.

rain tuli koju ja me läksime kõik magama (eraldi tubadesse muidugi)

hommikul vara hakkasin ma juba otsima variante. autovariante. kuna nüüd ei olnud enam autot endal, millega minna, siis tuli enamvähem kindlapeale välja astuda. Leidsin Busseltoni ligidalt 2 varianti. üks ford, mida ma olin juba eelnevalt vaadanud aga helistamise peale sain ainult kõnelda äärmiselt viisaka automaatvastajaga, mille vastu ma kahjuks küll üldse viisakas ei olnud ja panin alati ära, ja siis ühe teise holdeni ja selle puhul sain ma ka härra automaatvastajaga kohe ühendust. Hommikul aga, kui selle fordi numbrile igaks petteks uuesti helistasin, võttis vastu Melanie, kellega sain kohe jutu peale ning hinnast 500 alla. küsisin mina ja küsisime ka pärast veel rainiga kahepeale igasuguseid küsimusi auto kohta ning kuna asi tundus väga mõistlik, siis oli meil mõistagi pigem hea meel.

     Nüüd oli vaja leida ainult transport. Rain sai oma sõbra Rod-i käest tema Pathfinderit ning panime busseltoni poole punuma. õigemini Cowaramupi poole, kuna auto oli seal.

    Kohapeal vaatasime üle auto seest ja väljast, kuulasime hääli ja vaatasime vedelikele silma. Käisime sõitmas, proovisin mina ja proovis rain, tundus endiselt hea diil. ja siis ma küsisin veel 200 alla ning lõime käed nagu vanas western filmis, kus üks mees lubab teisele 4 hobust tütre vastu või midagi taolist. tegelikkuses kirjutasime ainult mõned read kuhugi nende poolt eeltäidetud paberikesele, mille formaalne nimi on leping, ning panime manjimupi poole tagasi. (mis seal cowaramupis ikka passida).

     Hiljem ostsin Rodile kasti õlle auto eest, panin paagi täis ja rain viis pathfinderi tagasi. ostsin ka shampuse tähistamaks uue pereliikme, ning meie kõikide karjääripäästja sündi. (kallasin veits ka kapoti peale, et ta kurat katki ei läheks. pärast pesin veega maha, muidu hakkab veel kleepuma ja mustust koguma. ma pean tunnistama, et ma pole ebausklik ja ei usu seda jama, aga sel hetkel tundus nagu paslik teguviis)

siin siis pilte meie uuest kaarikust.

Tehnikahuvilistele ja muidu meestele infot ka veits: 

4 käiguline automaatkast, tagavedu, reas kuuene 4 liitrine bensiinimootor, 157kw. ütleme nii et asjal minekut on soliidselt. AGA ME EI KIMA.

Käisime hiljem oma uut autot proovimas kord mina, kord enelin rooli taga vigureid tegemas. pagana suurt harjutamist nõuab ikka see et vasakul pool sõites nagu teepeenrale ei kaldu. nagu kohe tahaks jubedalt ise tee keskel olla... aga eks harjub ära.

Sõitsime Diamond Tree juurde, mis on üks kaheksast vaatetorn-puust, mis ehitati 30ndatel selleks, et metsatulekahjusid märgata. valiti mingi suur puu, ehitati sinna redel, või metallist selline trepp kus spiraalina ümber puu on metallvardad läbi puu pandud, ning üles tehti vaateplatvorm. see antud puu on 51 meetrine. seekord me ei roninud kuna ühel meist olid sandaalid ja siis teine ei võind ka minna :) aga teinekord, see on kodule väga ligidal. siin üks foto sellest puust:

töönädal

no mis seal ikka. töö nagu töö ikka :D

kell 4.45 on äratus. siis söök ja asjad valmis.
kell 5.30-5.40 on minek.
kell 5.50 oleme farmis
kell 6 hakkab töö.

korjame õunu. sordi nimi on Royal Gala. ilusad punased õunad. korjame nii et seljas on selline korvi moodi asi, mis käib alt lahti, ja siis tühjendame selle suurde kasti (bin) mis on umbes 1.5x1.5 meetrit ja meeter kõrge.

suhteliselt suur kast. neid teeme 6-10 päevas. oleneb kas kahe või kolmekesi. Ennem tegime     nii, et mina ja mariel ja enelin, aga nüüd viimastel päevadel oleme ainult eneliniga kahekesi.

juhiks ka tähelepanu faktile, et mu jalg on mingite imelike junnidega koos. pildi peal.

Enelin kardab konni jubedalt. ma pean tema eest neid puu otsast ära võtma, et ta saaks edasi töötada kuivade pükstega :)

seal on igasuguseid ridu, pikad read tavaliste puudega, pikad read puudega, kus nad on kasvatatud V tähe kujulise raami peale, et oleks lihtsam korjata, ja mõlematest ka lühikesed read. need mida me üleeile korjasime olid V tähelised mingi 300-400 meetrit pikad read. päevas teeb ühe rea ära napilt.

kell kümme on Smoko, mis tähendab nagu suitsupausi, aga me sööme selle ajal tavaliselt. ja lõuna on 12.30 kus me lihtsalt passime.. kuna töö on tavaliselt poole kolme, kolmeni.

ja siis koju, ja võibolla ka poodi, ja pärast seda koju. söök. siis tuleb telekast big bang theory. ja siis kell 7-8 magama.

ja nii 5-6 päeva nädalas :)

redback

ma loodan et keegi ei hirmu nüüd sellest, aga ma nägin täna esimest korda Redback ämblikku. austraalia kõige ohtlikum, neurotoksilise mürgiga ja kuulub samasse seltskonda musta lesega. mürk tekitab kuni 24 tundi rasket valu. õnneks on vastumürk olemas.

nägin teda nii, et korjasin õunu ja ühe õuna taga oli leht, ja lehe all passis redback. ma pidin ta kahjuks hävitama.

ja nüüd üks foto mu eelnimetatud uuest sõbrast:

aussie

disclaimer: selles blogis esineb aeg ajalt tsenseerimata materjali.


nojah. Läksime siis austraaliasse Eneliniga.

järgnevalt siis seletan eelmise lause veidi pikemalt lahti:

Viimased kuus päeva veetsime raplas. Niisama passimisest oli aga asi kaugel kuna pidime koristama seda segadust, mis Tallinnast ära kolimine oli tekitanud. Enamik asju garaazi, riided kappi, muu pask prügikasti. Käisime ka Pubis söömas ja Marieli ema juures ja seal kohalikus Rapla pleisis kus saab bowlingut ja kaarte mängida. Samuti ma valmistasin Enelinile mingi veidra aardejahilaadse toote, kus ma peitsin mööda Raplat igale poole filmi negatiivi topsikuid vihjetega ja ta pidi neid otsima. Ise olin kodus ja vaatasin arvutist GPS trackeriga, mis oli mul telefonis, mille ma olin autosse paigutanud, kus ta on ja kas ta vihjetest saab aru. sai küll. väga tark tüdruk.

ja siis kell 5 ärkasime ja kell 6 hakkasime lennujaama sõitma. kell 7 olime seal ja seal olid kokku siis minu vanemad ja enelini vanemad ja kerttu ja mikk ja evelin ja kaido ja lugematul hulgal webmedia töötajaid, kes läksid oulusse. Ja siis läksime. Pidin veel ühe kreemi ära andma sest ma olen loll ja unustasin selle käsipagasisse.  ja siis lendasime riiga, ning nägime meie tripi viimast lund lähedalt. illustreerin seda kuninglikku sündmust järgmise fotoga:

Edasi läks juba Istambuli, kus oli parajalt soojem aga ikkagi jahe. järgmisel fotol on näha veits istambuli õhust.

seal oli veits passimist. aga põhimõtteliselt läks see aeg väga ruttu seal. Seal tegime ühed väga kallid õlled. ja istusime internetis. kuni tuli aeg dubaisse sõita. need lennujaama kohvikud ja baarid on ikka reaalne päevavargus. jessuke!

dubaisse sõit oli paras piin. piisavalt pikk sõit ja piisavalt kitsas lennuk. jalad kanged. magada ei saand. mingi suur tüüp istus mu kõrval, kes ei olnud kunagi millegiga rahul ja koguaeg tundus, et miski häirib teda. aga vähemalt olid seal juba ekraanid ja ICE (information, communication, entertainment) mis on emiratesi lennukite telekasüsteem. sealt saab uusimaid filme ja seriaale ja mänge mängida jne. pult on ka igal reisial mis on samas ka mängupult. ma isegi ei mäleta kas ma magasin või mitte..

dubais oli päris huvitav. kell 1 umbes jõudsime sinna, ja siis pidime seal passima 10 tundi, et minna 10 tunnisele lennule. magasime erinevates kohtades. tehispalmide all esiteks, ja siis kuskil pinkide juures. sellest teisest magamiskohast ka foto:

Viimasel fotol on näha, kuidas üks kaltsakas und naudib.

edasi tuli lend dubaist Perthi, mis oli juba veits parem. 10 tundi, aga seevastu rohkem jalaruumi ja ikkagi sama ICE, kus sai vaadata igasuguseid filme ja asju ja kaamera pilti lennuki alt ja eest. pool aega magasime ja ma pean mainima. lennukitoit on päris hea. vähemalt emiratesi oma. ega lennust midagi polegi rohkem rääkida. üks tiib oli nii pikk nagu 5kordne maja. ja mudeli nimi oli Boeing 777-300ER

Perthis oli väike arusaamatus, kuna arvasime et rain ja mariel tulevad meile järgi selleks ajaks, kui me kohale jõuame. aga ilmselt enelin ei lugenud viimaseid kirju ja me olime võibolla juba kodunt lahkunud, helistasime neile aga nad alles magasid. niisis ootasime hommikuni. vahepeal magasime õues ja toas. sõime mingit kanaburksi ja käisime dushi all. samas ma õpetasin ühele austraalia mehele, kuidas nokia telefoni kasutada, kuna ta oli singapuris enda oma vette kukutanud... trükkisin tema eest sõnumi ta naisele.

siis tuli hommik ja rain ja mariel. saime 10 minutiga meid auto peale ja ära. siis läksime Cole's-isse  shoppama. ostsime plätud, padjad, teki, voodipesu, lühkarid, interneti, telefoni sim kaardid, õlut, süüa, püksid. siis rain ja mariel läksid Hungry Jack'si sööma ja hakkasime Manjimupi poole tagasi sõitma. meie lasime kohe 2 sekundiga sleepi ja seda tegi ka mariel. vahepeal võtsime kütust ja ma sõin peekonivõileiba. sain ka lõbustada müüjannasid, kellele hakkas silma mu särk, millel on kirjas tõlgituna "litsid soost". see on tegelt ühe tartu ansambli särk. vahepeal läksime läbi Bunbury-st ja tegime ühe kiire supluse india ookeanis. pärast seda saime koju ja siis enamvähem läksimegi magama. nii väsinud lendamisest.

järgmine päev magasime mingi 12ni ja siis sõitsime kuhugi suure puu juurde ja ronisime sinna otsa. tüdrukud ei tahtnud ronida. see oli mingi 60 meetrine puu. 11 dollarit maksime auto parkimise eest.. raiskamine. pärast läksime ujuma mingisse jõkke või jõelaadsesse tootesse. suht hea soe oli. ja siis koju. vaatasime rainiga The Officet.

läksime magama. ärkasin üles mingi peale pikka uinakut, mõtlesin et okei kell on mingi 3-4 öösel et varsti on äratus. tuli välja et kell saab alles 11. ja akna taga ragises puu. ja üldse mingid imelikud hääled. ja siis kuidagi ikka mingi aeg sai und veits. kell 4.45 äratus, söögid värgid. ja siis tööle. meiega koos olid seal veel uued mingid prantslased ja šotlane ja siis veel prantslasi. ka veel veits india tüüpe. vaatasime kontoris mingit tutvustavat videot ja saime hunniku pabereid, mida ära täita. pärast seda jalutasime koju. minnes läbi vahepeal pangast, kus tegime omale kontod, ja wooliest, kust ostsime süüa ja juua ning kaltsukast, kust saime dollariga mütsid, ja enelin sai poole dollariga väga laheda särgi.

ja nüüd olemegi kodus, ja ootame raini ja marieli koju, et mina uuesti poodi, aga seekord autoga, et saaks mingeid raskemaid asju tuua nagu siirupid ja suured mahlad jne.

homme siis esimene korralik tööpäev.

kahjuks ma ei saanud enelinist ühtegi pilti üles panna, sest ta ei luba. talle ei meeldi pildid mida ma temast teen :P tüdrukud on nii enesekriitilised...

ok tavai

nüüd on asjad koos. viimased pakkimised homme hommikul. raplas on nüüd saadud elada piisavalt. 5 päeva juba. on aeg austraaliasse minna.

hetkel pole veel midagi panna siia, aga hiljem panen siia pilte ja videosid ka ilmselt.

reede öösel vastu laupäeva peaks siis Perthi jõudma. ja siis tulevad Mariel ja Rain meile järele. vaatasin ära kõik misfitsi osad, 2 broke girls, big bang theory, how i met your mother, desperate housewives (enelinile tänu). ja vaatan veel veits top geari. see peaks katma lähituleviku seriaalivajadused, kuna seal on internet suhteliselt kallis(mahu pealt). valmistan just rainile ja marielile naljakaid kingitusi.

tallinn>riia>istambul>dubai>perth

ok tsau.

last few days..

at work:

algas kõige

raskem töönädal mu elus. reedel on siis viimane tööpäev. ei kannata absoluutselt olla kontoris enam. motivatsioon=null. viitsimine=null.

kõikidest maistest varadest vabanemine on läinud sujuvalt ning algupärase plaani kohaselt. Nüüd ootame ainult reedet, et saaks lõplikult välja kolida. ning ära minna raplasse, kus veedame siis 5 päeva. ja siis lendame minema.

jubedalt kahju oli motikat ära müüa. igatsen sellega sõitmist ja seda häält ja kõike selle juures. aga küll ma uue saan.

jätkub ootamine. viimased 10 päeva veel jäänud siin maailmajaos.

tähelepanu

võibolla on juhtunud nii, et ma olen lugejaskonna viinud eksiteele. võibolla mõni mõtleb, et üks postitus oli naljakas. võibolla mõnele on jäänud mulje et ma tean asjadest midagi. las ma selgitan olukorda.

teile on jäänud vale mulje.

ma olen idioot

2 weeks

14 päeva ja siis minema siit. kui kõik sujub siis saab müüdud ära kawasaki z750 koos varustusega. (ilgelt kahju ja ei tahaks müüa üldse). ja kirjutuslaud ning madrats ja veel üks kapp mis viiakse niisamuti minema. ehk siis jääb alles vähe kraami, mida ladustada.

piletid check
viisad check
kolimine in progress
töökohaga asjad korras check
palju raha in progress
motikas müüdud almost there

endiselt tuleb veel oodata. tervelt 2 nädalat.. ääööhööh. ei viitsi üldse enam tööd teha. vaadake siis siia. tuleb igast pilte n shit.

nii

nüüd siis piletid ka olemas ja tuleb ainult oodata. muutus ka marsruut ja uus teekond on siis Tallinn > Riia > Istanbul > Dubai > Perth

hōissa

Published with Blogger-droid v1.7.4

aussie

ok austraaalia viisad käes, 20 veebruari kanti on minek siis. one way. ei tea millal tagasi tuleme. kohe ostame piletid ka ära. tallinn-riia-london-kuala lumpur-perth hõissa

rohkem kui tuhat sõna?

sünnipäev

ma loodan, et keegi ei kingi mulle sünnipäevaks mitte midagi muud, kui raha. ma oleksin väga tänulik.

reis õpetas

venetsueelas veedetud kolm nädalat õpetasid mulle kokkuvõttes ühte asja. get the fuck out of estonia as soon as possible.

okei tead

ette juba vabandused. mul puuduvad siin arvuti taga t2pit2hed. k2isime siis vaatamas seda maailma k6rgeimat juga. p2ris hull oli. esiteks paadiga sinna mingi 4 tundi, l2bi k2restike ja asjade. t6us 200 meetrit. m88da j6ge. siis jalgsi matk tund aega t6us 300 meetrit. ja juga ise oli v2ga ilus. panen facebooki pilte, kui oma arvuti taha saan. p2rast seda tulime tagasi alla. ma jooksin kiiresti ja siis kui enam kedagi n2ha ei olnud siis istusin maha (juurikale) ja tundsin, mis tunne on olla yksinda keset vihmametsa. vaikus. kose kohin. linnu laul ja putukate kr6bin. v2ga lahe. seej2rel 88bisime sealsamas j6elahkmel. terve 88 vihmametsas, elektrita, mitte millegita. sadas 10 tundi. j6etase t6usis mingi pool meetrit. kell 8 tagasi paati ja Canaima poole. see l2ks umbes 1,5 tundi. siis jala posadosse, sealt asjad. ja lennujaama. sealt lennukiga 35 minti Ciudad Bolivari ja siis privaattransfeeriga Santa Fe-sse. kes oleks v6inud arvata, et suvalises venetsueela linnas, suvalisel t2naval saan ma maailma parimat burgerit mis on kunagi inimese k2te poolt valmistatud. see oli lausa jumalik. p2rast seda magama. ukse taga krabipoisid. hommikul s88k kohalikus restoranis, ja siis paaditripile. ostsime 2 kasti 6lle. yhe kasti v6tsime kaasa. ilmselgelt j2i sellest v2heks ja siis pandi meid maha yksikule saarele kuni emand k2is 6lle j2rgi. olime seal mingi 2 tundi oodatud 20 minuti asemel. hakkasime juba tulepuidu koguma.. 6nneks sai k6ik korda, aga mul on nyyd talla all kaktusepind. tagasi koju ja s88giks on kohalik mereannipasta. ma ei tea mis kala ma s6in, aga ma s6in seda millegip2rast. ja nyyd peaks magama minema, sest homme on minek margaritale. (mis pidi olema turistile k6ige ohtlikum koht yldse, kuhu venetsueelas minna) aga loodame et k6ik l2heb h2sti. ja juba j2rgmine teisip2ev olengi kodus :) iflye.4wheels

los llanos

okei. hetkel ma istun jeepi tagaistmel, uksed lahti maja poole ja kõlaritest kütab täiega hispaania keelset muusikat. kõik on laua ümber ja joovad õlut. ja mängivad kaarte ja dominot. Tony Martin on hullumeelne mees ja püüab paljaste kätega caymaneid ja anakondasid ja igast muud kraami kinni, tema õpipoiss pedro on ka väga hull tüüp. vend sukeldub keset jõge, kus ujuvad krokodillid ja püüab kinni mingi haruldase kilpkonna, et meile näidata. ta on 34 aga näeb välja nagu 23. mowgly, aga mulle meenutas esimesena seda tüüpi tekkenist kes tegi capoeirat, see eddie. anyway. see on ikka päris hull. sõitime jeebi katusel ja otsisime krokodille. point on see, et kui pimedas näitad valgust siis krokodilli silmad peegeldavad vastu ja sa näed pimedas kahte punast täppi. mida rohkem harali nad on seda vanem ja suurem on krokodill(cayman).aga õnneks söövad caymanid ainult kala, niiet inimesi nad ei ründa kui me just neid ei ohusta. püüdsime ühe kinni ka (pedro püüdis) ja uurisime lähemalt. päris hull ikka kuidas tüübid suudavad neid näha. sõidame ringi kottpimedas, ja siis vend lihtsalt vaatab lambiga, et oo seal on. me ei näe mitte sittagi. sama on lindude ja muude loomadega. nad näevad, meie ei näe. täna hommikul sõitsime hommikul hobustega ja eeslitega, läksime läbi jõe, hobune oli poolest saadik vees. galoppi ma ei lasknud aga traavisin küll. päris hea oli. annad kandadega valu ja asi läheb. ja enamus neist on metsikud hobused, mis on kinni püütud ja ära taltsutatud niiöelda. anakondat kahjuks ei näinud, aga püüdsime piraajasid. ja kui sööt otsa sai, siis lõikasime ühe piraaja tükkideks ja see sai söödaks. pärast sõime neid. sain ka ühe lõualuu omale koju kaasa. üleeile käisime jõe peal. nägime roosasid mageveedelfiine ja palju linde, pluss sõitsime paadiga mööda umbes meetri kauguselt ühest venetsueela kõige mürgisemast maost. maabusime seal kus enne passisid 3 krokodilli (caymani). nad läksid eemale peesitama sellek ajaks. jose ja starla leidsid oma toast ka mao, aga see oli mürgitu. päris huvitav on see, et keset savanni on bassein. ujume seal umbes iga päev 200 korda. eile oli seal seina küljes üks mürgine vesi-tarakan, aga selle viskasime välja. tavaline on see, et vannitoas on konnad seina peal. öösel oli meie toas ka nahkhiir (siin on osad ka sellised, kes imevad verd) aga see ei olnud üks neist. homme on jälle väga pikk bussisõit plaanis. siin pole levi, aga kohalikel on ilmselt mingid satelliiditelefonid. teel öösafarile oli teepeal üks soolaveok, mis oli mudasse kinni jäänud aga kahjuks me ei saanud teda aidata aga tal olid sõbrad traktoritega tulemas anyway niiet see on safe. siin on ka üks austraaalia tüüp koos oma venetsueela tüdruksõbraga, ja mingi hispaania vanapaar. temperatuur langeb öösel umbes 24 kraadini ja päeval on ikka mingi korralik 30+ koguaeg. pesemisest pmst pole kasu. ma toon kunagi enelini ka siia, sest see on lihtasalt liiga hull. ja väga lahe. puhas metsik loodus. ainuke asi mis kaitseb meid praegu krokodillide ja puumade eest on traataed ja kassid ja koerad ja kuked kes kohe karjuma hakkavad. kassid söövad usse. tüüpidel on kõigil by default nuga vööl. okei. ma nüüd peole edasi. homme canaimasse. -------- nüüd on hommik ja hakkame liikuma ciudad bolivari suunas. angel falls jne. ok minek. -------- nüüd peale 10 tunnist bussireisi, uuesti bussis. ööbuss ciudad bolivari, sest et sinna saada tuleb enne sõita macaisse, pmst ringiga. kirjutan seda siin, sest bussis on selline veits läppinud lõhn. nagu..keldrites tavaliselt. aga see on nii spetsiifiline, ja ma pole seda kuskil varem tundnud, ainult ameerikas elades, kui soklikorrusel oli tuba. täpselt sama lõhn. panin veel chiddy bang - the opposite of adults loo peale ja meelde tuli see usa tripp. normals oli see. -------- nüüd ciudad bolivaris, peale 24 tundi bussis. ja postitan selle.

eurooplased

ei meeldi mulle. eurooplased, kes on vaevatud oma arenenudmaaprobleemidega, täis üleliigset ja tarbetut sarkasmi, kes koguaeg vinguvad ja virisevad ühe või teise asja üle, kellele kõik, mis on allpool nende suurepärase rikka riigi standardeid on pask ja ei kõlba kuhugi, ja kes lihtsalt on jobud ja ei suuda hinnata asju for what they are. pealiskaudsed laiskvorstid. mulle, however, meeldivad venetsueela inimesed. autentsed, aktiivsed, ja nagu päris. siinse elu hulka ei kuulu peenutsemine ega viitsimatus. tehakse asju. tahaks ise olla ka vähem eurooplane ja rohkem venetsueellane. muidu sõitsin täna 1500m pealt langevarjuga alla.

bassein

Käisime mingis kuumaveeallika basseinis. ja hiljem baaris joomas õlut. ja mängisime kaarte. ja siis võtsime tänavalt takso ennem seda pimedatel tänavatel liikudes. põhimõtteliselt eirasime kõiki turvalisuse soovitusi, mis raamatus olid. homme on aga plaanis midagi hoopis ekstreemsemat. aajeeee

neljapäev Meridas

täna käisime siis loomaaias ja andsin ahvile käppa. samuti ronisin ringi varisemisohtlikus kohas. see on üks kõige tuusemaid loomaaedu mida ma üldse näinud olen. aga euroopa liidus poleks seal loomaaias ilmselt midagi lubatud. tänaval jooksis üks naine meie järgi ja ütles et mina kair ja kõiva oleme ricky martinid, ja uve on justin bieber. ning katrin on penelope cruz. hiljem sõin mandariinijäätist maasikategaa ning ostsin miskipärast okstest tehtud värvipliiatsid. nüüd on maja taga grill ja chill.